Mind ei leia tänaselt blogiauhindade jagamiselt

Ma alustan sellest, et kui elus on tõusud ja mõõnad, siis minul on käes just mõõn.
Kui ma ei kirjuta siia siis on kaks varianti, kas mul lihtsalt ei ole ideid või ma olen kusagil kaugel oma mõtetega. Praegu on pigem see teine variant. Jah, mind valdab stress.
Kuna ma ei ole ka must valgelt kirjutaja alati, siis ega paljud lugejad ju saagi aru, ega ma ei ole ka suures osas nii avameelne, et ma kurdaksin enda elu üle. Pigem olen selline pealiskaudne ja räägin nendest asjadest, millest ise rõõmu tunnen.

Kui keegi lihtsalt jalutaks kusagil mulle vastu siis ma arvan, et ta reaalselt tahaks küsida: MIS SINUGA JUHTUS?!

Mul on lillad juuksed.

Koorem tavaari, mida kaasas vean.

Ma söön igasugu erinevaid vitamiine igapäev.

Ma ei kanna eriti meiki, kuid jah vahest on tunne, et pean.

Vahepeal on olnud tohutu hunnik muudatusi, ma näiteks üritan juua kohvi ilma suhkruta. (see on asi mida normaalne mina ei teeks)

Kui mees on eestis siis tahaks lihtsalt kuhugi vaikusesse, eemale linnast, inimestest, kaugele mere äärde tormata. Talle meeldib ka see. See ei ole põgenemine, vaid see on minule kui vahepeal energia kogumine ja laadimine, sest see on viimasel ajal üsna olematu.

Ma ärkan kell 3,4 öösel, ning ei maga sügavalt. Pidev ärevus on sees.

Ei ma pole haige – paljud kirjutasid, kui kopeerisin edasi teksti seoses vähiteemal. Selle kirja lõpus on, et kui sa hoolid siis kopeeri see edasi enda seinale. No ma tegin, arvati, et mul on nüüd mingi kohutav haigus. Ei, ei ole.

Kas asi on tulevasel üritusel Eesti Blogiauhinnad? Ei… ma siiralt tunnistan, ma olen tegelenud hoopis teistel teemadel ja mul ei ole olnud aega peatuda sellel.

Ma hoopiski otsisin omale üürikorterit, sest kes on koos elanud pereliikmetega(emad, isad, vanaemad, vanaisad), teab, et see ei ole kuidagi lihtne.
Tülid on lihtsad tekkima ja nii ka juhtus. Paraku juhtuvad olema tülid ka täiesti tühistest asjadest, näiteks käterätik oli kukkunud põrandale hommikuks vanniäärelt, kuid jäi mulje nagu see oleks sinna visatud. Näiteks toit mida ise teed ,ei maitse täpselt nii, nagu teistele meeldiks. Kord on mureks, et oled jalus, kord jälle küsimus:,, kas sulle ei sobi olla koos teistega?”
Vali muusika ja sõbrannade õhtud, ehk sul on vaja kuhugile mujale minna.

Ja nii edasi…

Ma peaks mainima, et ma olen üsna rahumeelne ja kannatlik. Ma ei pidutse, joon alkoholi harva, muusikat kuulan üsna vaikselt, teinekord tead ei kuula üldse. Üldjuhul olen ühes kindlas toas, ehk ma ei ole mingi häiriv tegelane. Ma isegi käisin pesus reaalselt enne magama minekut või hommikul vara. Ma alati helistasin, kui midagi oli tarvis, hiljem sain aru, et küll siis öeldakse kui midagi väga vaja on, sest iga kord ,kui ise uurisin, oli juba vastus, et ei ole tarvis.

Juba vahepeal hakkasin ma korterit otsima, sest mul endal lihtsalt kogunes kõik üle pea. Ma üldjuhul kogun suure probleemi mulli endasse ja ühel hetkel lihtsalt läheb see keema. Vot nii juhtus ka minul. Ma teadsin, et mida aeg edasi seda keerulisemaks läheb. Kuna hetkel on ka laps vanaema juures põlvas, siis selle võrra on küll natuke rahumeelsem. Üldjuhul tekkis muidu murekoht, et miks ma teda pidevalt ei jälgi. Kuna ta saab nüüd 3.juuli 7-aastaseks ja praegu on just see iseseisvumise periood enne kooli, ning ta peab saama hakkama ka juba omapäi (ei ole üksi kodus), vaid on koos teistega majas, mille ümber on aed. Kõige turvalisem koht üldse, kui võrrelda korteri elu Viljandis ja neid auto teid, kaugemaid mänguplatse, suuremaid poisse jne. Lisaks kõigele ta tahtis olla iseseisvam, ise hommikuvõileibu teha, ise toitu panna, ise riietuda, ise..ise..ise, see on hea! Tal on endal nii palju lihtsam kohaneda koolis ja hakkama saamine ei ole ka mure.

Kolides aga kasutas ta väga ära võimalust lasta end teenindada ja olla mugav. Ma ei oska pükse jalga panna, ma ei oska süüa panna iseendale, ma ei oska jalanõusid jalga panna jne. Kõik saab alguse ikka sellest, et tehakse automaatselt sinu eest ja hiljem laps teab juba kasutada kavalusi. Hiljem muutus see selliseks salavaleks, et kui mina ei andnud järele siis ah küllap vanaema annab, mis nii ka oli. Kaks erinevat kasvatusviisi, harjumusi, käitumismustreid, õpetamist jne. See lihtsalt ei toimi.

See kontroll sinu elu muutmise üle lihtsalt käib mulle endale üle jõu. See on midagi, mida ei saa keegi teha. Sinu elu, sinu valikud. Lõpetan selle teema sellega, et täna on üks tähtis päev kuhu end kõik sätivad.

Ma ei lähe täna blogiauhindade jagamisele. Suurem põhjus ongi ilmselt see, et ma pean tegema teatud muudatusi hetkel oma elus läbi, nimelt kõik see eelnev mida rääkisin. Lisaks olen ma hetkel lapse juures Põlvas, ning proovin pühendada kogu energia just nendele asjadele, mis ei ole frusteeriv või kurnav.

Ma siiralt loodan, et ei tekitanud kellegil meeletut pettumust. Siiani olen tänulik igaühe kui viimsegi hääle eest, tõesti see loeb mulle väga. 🙂 Aitäh!

Comments

comments

Leave a Reply