Ebaõnn või lihtsalt juhus – lugu siis autost kui pereliikmest, kes mind ninapidi veab

Kui ma peaksin iseenda elu paari sõnaga kokku võtma siis lihtsam kirjeldus oleks umbes selline: Üsna positiivne hing, kellel juhtub absurdseid asju. Ka pisiplaanid ja olukorrad, kus ei näi midagi elus juhtuvat,  juhtub kindlasti midagi.

 friends frustrated jennifer aniston rachel rachel green GIF

Ma muidugi olen ka selline tüüp, kes mõtleb või seostab midagi millegagi kokku. Noh näiteks võtame selle eilse näite, mis üldse ajendas mind siia kirjutamagi. Plaanisime siis mitu päeva juba trenni minna ja proovida ära Tartu ühe jõusaali. Leppisime eile kokku, et lähme kaheksaks. Kusagil tund enne seda hakkasin vaikselt trenni riideid õe kotti pistma ja mees mõtles, et kolimise käigus ühed kindlad jalanõud on siis kas hoopis kusagil mujal, või ei eksisteeri neid enam üldse. Kuigi on härral nagunii vaja mõnd uut kotti mida edaspidi kasutada siis arvas, et mis need jalanõud soetadagi pole. Kasvõi kõige mõistlikuma hinnaga ja saab ikka ära käija seal. Poolel teel, kui naersin härra üle (ise laenasin õelt jalanõusid, sest ma ei ole pidanud reaalselt trenni tosse soetama, varem ju tegin kodus trenni), et vot nalja, paljajalu trenni, unustasin iseenda jalanõud kappi. Okei, viisime härra lõunakeskusesse, ise ruttasime tagasi kodu ja haarasin jalanõud, ning kaks banaani, et vot nüüd on küll kõik olemas ja enam ei tohiks olla midagi probleemiks. Võtsin mehe peale lõunakeskuse juures ja motivatsioon laes sõitsime trenni suunas. Teate seda silda, mis asub Tasku juures? Vot seal ütlesin mehele, et ma pean rida vahetama aga ma ju ei saa.
Mees muidugi vihjas, et mine natuke kiiremini ja saad teise auto ette seal on ju palju ruumi. Andsin autole natuke hoogu juurde ja saingi teise ritta kenasti suunaga. Ilmselt tagumine arvas, et olen nahaal ja surun end tema ette. Foor hakkas ka ees punaseks minema, järsku lihtsalt prõnn..prah ja suri lihtsalt ära. 😀

Kujutate ette, et sa oled nagu just hooga saanud kellegi ette, et rida vahetada ja tagumine auto kindlasti ei seedinud seda, ning siis sa veel sured ta ette ära.

despondent cecily strong GIF by Saturday Night Live

Jah, mul oli piinlik. Kuid mis arusaamatuks jäi oligi see, et auto tegelikult suri välja täiesti põhjuseta. Me käisime tankimas, aku on 100%, tuled ja kõik asjad armatuuril olid korras. Ainus mis väga kõrgeks läks oli temperatuuri mõõdik ja ära surres viskas punaselt aku tule. Nii ma seal siis iga natukese aja tagant proovisin uuesti käivitada autot, kuid asjata. Just kui käivituks aga miski takistab. No selge, härra siis helistas tuttavatele ja uuris, et mida sellises olukorras teha. Meie muidugi õega naersime, mina küsisin, et kas mees pani ikka diislit paaki. 😀 Jõusaal asus sellest foorist nii umbes 400 m kaugusel. Me olime praktiliselt kohal. Õde juba ütles tagant istmelt:,, Mingi kõrgem jõud tahab, et me jääkski paksuks või?” 😀 

Peale 30 minutit seal üritamisest ja paarist signaalist selja taga arvasime, et ega muud polegi kui hakkame lükkama. Visake kapuutsid pähe ja rohelise tule süttimisel hakkame minema. 😀 See pilt…., ma hõikasin, et homme oleme küll ”märgatud” grupis. 😀 Kuna tegu on automaadiga siis ega sa ju tegelikult teda väga nii lükata ei tohi, kui siis natuke. Me siis saime selle auto Circle K juurde veetud aga otsest sellist kohta autol seal pole. Nii siis oli vaja vedada auto kõrval ritta, et saada parklasse.

Vahepeal kuskil taga oli kamp vene noori mehi

ja üks neist hõikas:,, Oobljää!”  Hakkas ka suruma ja nii me ta sinna parkla saimegi. 😀

Auto parklas, sellega siis ühelpool. Arvasin mina, et käime seal trennis vähemalt ära. Auto las seisab ja ”jahtub”. Kuna meil oli esmakordne külastus, siis see peaks olema täiesti tasuta. Seal tuli siis see meie teine pirn.

Mina ja mees olime praktiliselt andmed administraatorile esitanud ja siis tuli minu õe kord. Lugu on selline, et õde on 14 mitte veel 15, kuid trennis saab tema käija alates 15 a. koos täiskasvanud inimesega. Meie arvasime, et kui me oleme kaasas siis sellel pole ju erilist vahet. Paraku ei olegi siin administraator süüdi vaid lihtsalt see programm ei luba teda (14 a.) isikuna läbi, ükskõik kas me seal oleme või mitte. Naisterahvas, kes meie andmeid sisestas, uuris seda, et kas meie ikka soovime härraga tulla jõusaali. Ütlesime vaid, et siis paraku ei saa ka meie tulla, sest me siiski tulime siia koos. Kõndisime välja ja õde ütles, et:,, See ei ole okei, miks ma ei saa trenni teha, peangi mingi ootama 18 a. saamist, et saaks trenni?”  

Ma ei oskagi midagi muud lisada, kui nii see seiklus meil lõppes. Tellisime takso ja sõitsime tagasi kodu. Üks tuttav, kes tegeleb ka autodega oli nõus meiega veel tiiru linna tegema, vaatas ka olukorra üle. Mõistis, et aku tõesti tühi ei ole aga midagi muud on tal viga. Ega me suurt seal midagi teha saanudki. Tulime sama targalt tagasi kodu ja täna tegeleme selle eilse ebaõnnega edasi. See auto on mind palju kordi elus altvedanud, ning ongi öeldud ka selliste lugude peale, et egas midagi müü maha ja saa ükskord aru. Kuid ehk on naised sellised emotsionaalsed aga ma võtan oma autot ka nagu pereliiget. Kui aus olla siis selle auto ostsime me Võrust, tol ajal oli ka autojuhiks naisterahvas. Müües ta ütles, et tal tuleb ka pisar silma, ikkagi nagu pereliige.


1 kord sõitsime autoga Tallinnast- Tartusse ja poolel lõunakeskuse ringil kell 02.00 öösel ( ärge küsige miks nii hilja, aa ma kolisin osa asju tol ajal ka), suri auto lihtsalt jälle ära.


Ei meenu mis probleem siis oli aga auto noh reaalselt hüppas. Hakkas pihta nii poolel teel ja kui oleksin väiksema hooga sõitnud oleks ära surnud. Nii ma siis tol korral pidin salongi minema tööle ja palvetasin, ning samal ajal sõitsin nagu tank hüppava autoga salongi suunas, et ei tuleks ühtki kohta kus peaksin peatuma või seisma ja saan salongini mindud. Teate, ma jõudsin sinna salongi juurde ja nii kui ma parkima asusin ta lihtsalt suri jälle sinna seisma. Õhtul kodu minnes kõik oli normaalne. Nii kui mehe kutsusin, et ole hea tule vaata, ma ei saa aru mis toimub. Auto töötas. Mees juba naeris minu üle, et noh umbes ära kujuta ette. Lõpuks ajas auto mind nii marru, et ma olin nõus tegema kasvõi Eestile tiiru peale aga tõesti, et mees näeks mida see auto minuga hommikuti teeb.


Laeva peal töötades, kodust hakkasin ikka noh alati nii tund pool vaat, et isegi minema. Tallinna liiklus ja lõuna, need kaks kooslust sundisid mind varakult liikuma. Autoga jõudsin laululava juurde ja mäest alla minnes tõmbab rooli järsult väga kangeks. Jälle lihtsalt sureb ära. Tore küll! Asukoht ka väga-väga halb, surin ära bussirea peale. Vahepeal oli nagu eraldussaar seal keskel, et veaks siis taas auto sinna ja keegi ei signaalitaks. Need kaks sõidurida olid veel tol korral eriti kitsaks tehtud, sest seal keskel, kuhu me auto vedada tahtsime oli mingi torustiku remont. Istusime siis seal ja jälle mingi vene mees tuleb ja koputab, et umbes hakake minema, mul tuleb kohe siia kraana. Vastasin talle vaid, et telli siis juba puksiir ka. Õnneks ei olnud mina oma autoga kogu eesti peale ainus hädaline. Puksiire polnud saadagi ja ainus tankla, mis talvekütust müüs oli Statoil. Minul oli mitu päeva tagasi võetud Neste küte, kuid järsku läks külmaks ja teised tanklad ei olnud talvekütust kasutusele veel võtnud või siis müüsid vist midagi väga halba. Noh ja seal ma siis istusin, külmunud küte paagis. Helistasin laeva, et paraku ei saa ma tulla tööle, sest olen nii lollis olukorras. Sain mehe ka kuidagi endale appi, vahepeal tuttav kiirustas talveküttega kohale, et ah valame peale ja saad tööle. Auto maru kapriisne, ei segunenud seegi ja seisis edasi. Tuttaval oli kiire ja viis meid kodu, mina unustasin aga ohutuled peale ja tagasi minnes oli auto nii kutu. Niisiis tuttav tahtis võtta, jah nüüd loete õigesti, sleppi. Automaati ei tohi, kuid paar meetrit vaid, et see vene mees ei röögiks ja ähvardaks oleks olnud see veidigi elupäästev.
Oli vaja vaid autosse saada, mis oli omadega nii kutu, pääsesime me sisse pagassi kaudu. Mees ei lubanud mul minna ka selle teise inimese autosse, sest noh ta lihtsalt ei usaldanud teda. Lisaks ei ole ju minu härral lube, seega ta ei oleks tohtinud roolis istuda. Nii ma siis ronisin järgi härrale, läbi pagassi. Just! Ja siis see tundmatu tuttav, oli kunagi muide ”IF” kindlustuse reklaamis. Pani pagassi kinni. Jalutas akna juurde ja koputas, et UPS. Me olime praktiliselt kahekesi kinnises autos, millel olid kõik asjad nii tühjad, et midagi seestpoolt, ega väljast teha ei oleks saanud.
See tundmatu keris oma nööri kokku ja läks minema.

bored thora birch GIF

Vahepeal tuli jälle see tore vene härra ja karjus akna taga, et kutsub puksiiri. Mees ütles vastu, et seda oleks väga tarvis. 😀
Huvitav ainult, et kust, sest terve Tallinn oli puksiire täis, millel olid automaadid peal. Bemmid, audid, mesad – kõik need läksid puksiiridega kuhugi. Noh ja lõpptulemus oli see, et see esimene tuttav saatis oma kamba meile sinna, vana 5-se bemmiga äkki. Tõmbas oma krokodillid välja ja andis elektrit, et me saaksime autost välja ja läheks teine tööle. Neid vendasid oli väljas ehk äkki üle 7-me. 😀 Kui me autost välja saime siis ütles, et vot audi, vaadake minu viiest bemmi. Kogu see protsess kestis hommiku 10.00-18.00-ni välja. Paraku laev väljus sadamast 13.00. Õhtul oli veel reporteris ka uudis, et enamik seisid autodega tee ääres ja puksiiridel olid käed-jalad tööd täis.


Rooli keerasin Tallinnas Circle K juures tankla pumba juures lukku ja 15 minutit üritasin seda lahti loksutada.

Kindlasti on neid õudsaid olukordi veel olnud aga kes neid enam mäletab, isegi neid vigu on nii meeletult erinevaid ja palju olnud, et vot jah. Ei saa ka nimetada, et oleks ainult seos selle autoga. Kunagi ema A-klassi mersuga, jah see mini, läksin põlvasse ja pidin asju autosse viima. Võti oli ees autos, ning uksed olid lahti, et õhutus oleks. Minu enda vanaisa lükkas ukse kinni, kõrvaljuhi ukse, just nii enne minekut ja ma ei mõelnud sellele, et võiks uks lukku minna. Hakkasin ust lahti tegema ja kõik kinni. Siis pidime minema Tartusse, et võtta varuvõti ja tagasi Põlvasse, ning siis sain autosse ja Tartu tagasi sõita. Nii totter olukord.

car GIF

Mina olen selle auto kolmas naisjuht 😀 , kuid ma arvan, et ma olen seda autot nendest kõigist ka rohkem vist piinanud. Või on olukord vastupidi, et auto hoopis piinab mind.  Ei tea, igastahes sääraseid hetki on ja neid on minu elus ikka korralikult. 

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.