Emaks olemise kunst | Lapsepõlve meenutusi

Pühapäev jääb küll mägede taha aga siiski sooviksin veel erilise postituse kirjutada seoses emaks olemisega. Mina olen olnud 5 aastat ema ja selle ajaga oleme meie lapsega mõlemad väga palju õppinud. Emaks olemist tegelikult keegi ei saa õpetada sulle, sa lihtsalt kasvad koos lapse arenguga ja õpid nendest kogemustest milles sina oled ülesse kasvanud.

Mina ise olen väga erinev oma emast. Me oleme täiesti kaks erinevat isiksust, küll näopoolest kui õed aga kõige muu poolest teistmoodi isiksused. Mina ise olen hell, õrnema hingega, kuulan ja arutlen olukordi, ilma nõu ja jõuta ma edasi ei sammu. Ema aga vastupidiselt minule kangekaelne, sihikindel, teab mida elult tahta, hirmu ei tunne, otsustaja moodi rohkem.
Need pole üldsegi halvad omadused, pigem need kinnituvad aastatega endasse ja kellelt siis ikka nõu küsida, kui emal kohe vastus virnast võtta on. Ema juures mulle meeldib kokkamine kindlasti ja nagu alati on igal pool nii, et ema on parim kokk. Vot ja tänapäeva emad on ju veel nii erinevad oma stiili tõttu, mina ei saa kaheldagi seda, et minu ema selga ei viskaks kärtspunast kleiti ja keeraks tangidega lokke. Seda sära temalt kandub ka teistele. Kuigi oleme õega tassinud talle kodu ühel korral kassi, võttis ta selle pehme tegelase omaks, sõltumata sellest mis oli tema arvamus esialgu toaloomadest.
Mida ei saa kindlasti ära unustada ja on ka olulisemaid omadusi see selline soe külalislahkus mis temalt õhkab. Kindlasti õiget suunda käega näitab ta mulle senini, eks seal tekivad meie erinevad iseloomu jooned, kuidas jäär ja kaljukits ei taha kuidagi mõista teineteist? 

Teiseks minu selliseks eluteeks on olnud kasvada koos vanaemaga. Saada kaks emalikku, jällegi erinevate iseloomudega eeskuju. Vanaemalt olen ma saanud ilmselt just selle õrnuse, et ole ikka hea ise ja siis on teised ka head versiooni. Lapsena ümbritsesid mind pehmed mänguasjad, barbie nukud ja üks karvane elus koduloom koer, kellega sai maad ja ilmad kokku vesteldud. Mul ei olnud probleemi üksinda mängimisega, see oli loomulik, et ma olin vaikselt oma mänguasjade keskel kusagil teises toas. Loomulik kulg oli ka pahandamise peale nutma hakata. Vahest töölaua all nukkudega mängimine ja lasteaeda käest vinnamine teise linna otsa, ise täitsa pahur olles.
Samas oli alati see vaba kasvatus, tule ja söö kui sul on kõht tühi, no kui sa tahad vaadata telekat siis hea küll, las laps mängib siis seal liivakastis selle seelikuga, ole siis veel üleval kui sa soovid.

Minus endas on neid mõlemaid omadusi ja see teeb vist minust tasakaaluka ema. Kord tuline ja kord õrn. Mis ma oskan öelda, reeglid meil on aga kohati ka rohkem sellist vabamat kasvatust. Samas jällegi on minu laps nii erinev minust endast kui vaikselt mängivast lapsest.

Aga nii nagu on lapsed erinevad on ka emad erinevad.

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.