Et kui sul ei ole paksu nahka siis ei ole sa normaalne?

Mind tõepoolest veidi närib see, et kõik maailma inimesed PEAVAD olema paksu nahaga, et taluda negatiivsust. Mina seda ilmselt ei ole, seda ma tean juba ammu aga nali naljaks ma isegi ei taha endale paksu nahka kasvatada.
Aga no mida?! Sündisidki siia maailma, et terve elu leppida negatiivsusega, ning selleks, et seda vältida või taluda.
Ja ilmtingimata sul PEAB olema paks nahk, sest see on OKEI, et mõningad inimesed võivad olla ülbikud ja rünnata sind igast erinevast suunast, ning kui sul peaks olema emotsioonid, et ründaja peale pisar silma nurka tekib siis kahju küll, kuid sul ei ole paksu nahka, ei vea ka elus läbi, sest ilma ei saa.

Mis õigusega võib üks või teine tulla sinu päeva või tuju rikkuma, tegelikult on see ”paksu” naha jutt üks rumal vabandus ja õigustus nende inimeste eest, kes pidevalt võivad oma sõnadele ja ülbusele rohkem lubada.
Ma pean nentima, et mina olen see podisev vesi potis, kes keeb… keeb ja keeb kuniks vesi hakkab üle poti ääre minema.
Kogud ühte jama endasse ja siis lased end nurka suruda, kuniks vähe kõvemat häält teed ja ehmatad inimesed ära või teine variant saad omale keeva vee kaela.

Mind tõesti ei ole viimasel ajal siin kirjutamas olnud, ehkki vahel on küll tunne, et tahaks kirjutada maast ja ilmast. Teinekord mõtled, kas on vaja. Kolmas kord, enne kui kirjutama hakkad on olukord juba muutunud totaalselt ja eelmisel lool ei ole enam seda väärtust ja pointi – saate aru küll.

Mida kirjutavad teised, mind eriti hetkel lugema ei kutsu. Üks sponsorlus, müümine, jagamine, sooduskoodid – ei jaksa.
Tahaks midagi muud, vaheldust silmadele. Tahaks lugeda lugusid, tõelisi asju, probleeme (muidugi need on asjad, millest ei tohi rääkida, kuid samal ajal vaatame suletud uste taga, saladusi, pilvede all ja kuuurijat – mis need siis on erinevad).

Tähtis on lugu ja see mis emotsiooni sa edasi annad – mäletate?  Nii algas ka blogimine ja kõik muu.

Sellel postitusel siin ei olnudki suuremat pointi hetkel, sa võtsid natukeseks aja maha, et lugeda siinset emotsioonide virrvarri ja mõtled nüüd endamisi, et mis oli kogu selle asja mõte. Minu jaoks oli see pigem gramm minu mõtetest, arvamusest ja julgusest. Et kõik ei olegi ilus ja päikseline, ning me laseme reaalselt läbi ka emotsioone, mitte pole robotid, kes hommikul seitsmest tõusevad ja viiest koju tulevad, et see ongi siis see elu mõte kuni kõrge eani.

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.