Kaalusin järele, et EBA toimub kord aastas, ning minek on kindel| Marleen blogib

Mõtlesime siin vahepeal pikalt järele, et kas minna või mitte Eesti blogijate auhinnale.
Ma ausalt lõin juba vahepeal käega ja siis hakkasime mehega ka pikemalt arutama.
Täna siis lõpuks klikkisin osalen nupukesele ja mõtlesin, et miks mitte. Selleks, et üritusel osaleda ei pea olema parim. Meie teame, et lähedased tunnustavad meid kõige rohkem ja suurem preemia on mehe poolne toetus.
Muidugi, et jooksuks läheb nüüd jah nii või naa. Õnneks on asjad niivõrd paigas, et kleit on mul täitsa olemas kapis, millega käisin vaid perel külas ühel korral ja ei ole üldse tagasihoidlik teine. Kingad on tegelikult kirss tordil koos kleidiga ja jäi üle vaid otsida omale ripsmetehnik ja meikar. Juuksur ise oli omast käest võtta, kui nii võib öelda 🙂 . Mis puudu on? Äkki see olek, et see on varsti uksetaga ja närv selle kõige ees. Pigem on hirm selles, et ma olen selline tüüpiline ülemõtleja. Äkki juhtub nii või läheb hoopis naa.
Seal samas tark ütleks, et:,, Kuule mõtle vähem!”

Vahepeal olen end töökalendrisse uputanud ja süvenenud ühele. See toob jälle tasakaalu minus endas tagasi. Lisaks muidugi see rõõm, mis mind selles töös valdab. Suvi on parajalt kiire aeg ja kauniks soovib saada igaüks. 🙂

Muidugi nüüd millele ma kõige rohkem panustan on ilm ise, sest päris nadi on minna läbi vihma ja tuule soengu ja meigiga. Oeh nii põnev!!

Lisa kommentaar