Kuidas minust sai emme

,,Appi mis ma küll teen ta nutab.”

Ma ei olnud valmis emaks saama ,kes saab olla valmis 16 -aastaselt olles ise veel koolilaps.
Ma ei teadnud mis ma teen, mis mind ees ootab ja kuidas ma hakkama saan.
Ei ma isegi ei mõelnud sellele ,kui laps sünnib mis edasi?
Kõik oli mu peas tühi… ma teadsin ainult seda mis mulle mu värisevate käte vahel vastu vaatas.
2 kriipsu, 1 kriips..jällegi 2 kriipsu. EI ma ei hakka oma sisetundega võitlema ma parem panen naistearsti juurde aja. Olles arsti kabinetis vaadates arsti hirmunud olekus vastab mulle arst rahulikul toonil : ,, Praegu ei ole veel miskit selge, tulge tagasi nädala pärast ja siis võime öelda kindlalt.”
Mõttes soovisin ,et see on ju vale.. ma ei saa nii noorelt emaks. Miks mitte hiljem. Miks nüüd?
Nädala möödudes olles jälle arsti juures naeratab arst mulle öeldes : ,,Jah , palju õnne te olete rase!”
Klomp tuli kurku ,pöördusin siis poisi poole rääkides ,et ma ootan last ja ma ei tea mis ma vanaemale räägin või veel hullem kuidas räägin seda oma emale? Hea küll ma saan endale pisut aega varuda rääkimisel ja ei kiirusta sellega. Kogun ise end ja mõtlen ..isegi ei tea mida ma mõtlen.

Olles poisi juures otsustas ämm kindlalt sõna võtta. 
,,Mingit abordi juttu siin tulema ei hakka, mina kõik lapsed sünnitasin ja kui looduse poolt nii on siis nii jääb!”

Rääkisin ,et ma olen nii noor ja see praegu on veel liiga vara minu jaoks. Muidugi ei lubanud ei ämm ega poiss ise aborti teha , hirmutades mind mis saab siis kui… .
Neelasin selle alla ja kandsin lohvakaid riideid ja hommikumantlit. Arsti juures viibides oli alati kõik hästi ja muresid polnud. Ma ei lugenud ühtki raamatut ega käinud hingamist õppimas.
Minu saladus aga ei saanud jääda igaveseks ja ma pidin selle totakal moel üles tunnistama.
Nimelt saatsin ma sõnumi emale ,et ma olen rase. Mida ta juba tegelikult aimas ilmselgelt minu lohvakatest riietest ja isudest.
Muidugi oli ta endast väljas ja ei suutnud uskuda siiski seda mis ta oli sõnumiga saanud.
Aja möödudes prooviti mulle ikkagi öelda ,et palun ära tee nii ja tee ikka aborti.
Sealt samast kõrvalt aga ,,EI MINGIT ABORTI!”
Kahe tule vahel seistes ma valisin siiski sünnituse. 

Sünnituse millest mul endal polnud õrna aimugi.
Ja kellega ma koos olin ei olnud prints valgel hobusel vaid totaalne arvutisõltlane.
Kuigi kogu see trall mis ümber käis ja kuulujutud minu rasedusest mis on paratamatu.
Siiski peeti mind ilusaks paksukeseks. Minu tore klassiõde oli alati toeks. Ja õpetajate arvates olin ma särav ja tubli ,et ma ei läinud koolist ära ja jätkasin oma õpinguid vaatamata kõigele.
Kuigi toitlustusteenindust õppides ma tundsin praktika tundide ajal raskusi köögis olles ja olin sunnitud toidu lõhnade eest nina aknast välja pistma.
Vaheajal olin ma enamus ajast Põlvas vanaema juures ja nii öelda kosusin. Sõin kõike paremat ja tundsin rõõmu sellest kui väga mind ikkagi hoitakse. Rasedana olles hoiti ikka tõesti palju.
See rõõm ,et ära tõsta seda ja mine pikuta , ma toon sulle ise selle, istu siia , tahad sa midagi poest jne. Tundsin end Garfieldina ,kes aknalaual peesitas ja lasanjet mugis.
Põlvas  ma teadsin ,et hirmu ei ole.. haigla on lähedal. Õudne tunne tekkis siis ,kui igal õhtul magama läksid vaatas sulle üle garaažide haigla vastu. Hirmsad mõtted selle ees milline see sünnitus küll on. Mida lähemale aeg jõudis tundsin ,et üksinda ma sinna ei lähe. Tahan ,et tema seal koos minuga oleks! Algselt kõik oligi niiviisi kokku lepitud ,et ma ei jää sinna üksi.
Minu tähtaeg oli 10.07.2011 arsti poolt sätitud. Sünnitasin ma siiski 03.07.2011 Poja.

Sünnitus päeval ma ei tundnud midagi säärast ,et nüüd ongi see aeg käes.
Me olime tol hetkel kahekesi kodus ,sest ma kartsin olla üksi. Vanaema ja vanaisa olid koos väikse õega Narva-jõesuul puhkamas. Ja ema oli mul nädalavahetusel pidutsemas.
Meie kahekesi valisime filmi ja valmistasime popcorni. Peaaegu enne filmi lõppemist tunnen ,et kõht jubedalt valutas. Ei arvanud ,et hakkan sünnitama vaid süüdistasin ikka popcorni.
Jalutasin ringi mööda tube ja istusin ühel ja teisel diivanil.
Ütlesin ,et nüüd on aeg minna vist haiglasse. Järgmisel hetkel jälgisin seda klaasistunud pilku oma partnerilt mida ma ei olnud oodanud. Asju ma kokku küll ei pannud , ma ei valmistunud haiglasse minekuks. Nägin välja nagu läheksin pildistama.. mukitud näo ja ripsmetega. (Ei tea ühtki sünnitavat naist ära sätituna). Palmidega kleit seljas jalutasime kahekesi aeglaselt haigla poole. Vahepeal seistes ja vaikselt edasi liikudes. Ukse juurde jõudes selgus ,et peale 00.00 -i on nende uksed lukustatud. Selle peale ütlesin : ,,Las siis olla lähme koju tagasi.” Õnneks me kodu siiski ei läinud :D.
Ta helistas ukse kõrval olevat kella ja vastu tuli kitlis naine ,kes mu sünnitusosakonda kutsus.
Andmeid kirjutades  saatis ta mind teise tuppa pikali. Kinnitades masinaid minu külge lamasin seal ja minu kõrval toolil istudes jälgis tema neid numbreid ja minu olemist. Peale pikka olemist külastas arst mind taas ja palus luba kontrollimaks ,kui palju avanenud on.
Mille peale muidugi tema otsustas minna välja ruumist ootama. Tagasi tulles natuke istudes ja öeldes: ,,Mm.. ma lähen ma arvan kodu.”
Mina siis noogutasin…loomulikult ma olin kurb. Tema mõtles ,et ta läheb minema… jätab minu ihuüksinda ,lubades homme tagasi tulla.
Arsti soovitusel jalutasin ma dušši alla ja tundsin natuke leevendust. Minu veedetud aeg venis aga liialt pikaks ja arst koputades ukse taga palus mul ruumist välja tulla. Rääkis ,et ma võiksin proovida magada või kiikuda kiiktooliga. Ma arvasin ,et ta teeb minuga nalja.  Ma olin haiglasse saabunud peale 12-st öösel ja ma ei hakanud niipea sünnitama. Kuid magada ma ka ei suutnud.
Proovisin korraks kiiktoolil olla .. koheselt kui valu tuli olin sealt kiiktoolist kiiremini kadunud ,kui sinna istuda sain.
Tundsin ,et siia ma suren… . See on minu lõpp üksinda.
Ilmus siis õde kohale ,kes palus mul tulla kõrval palatisse valmistuda sünnituseks.
Muidugi oli mul siiski ikka palju-palju aega. Arstid otsustasid teise haigla osasse kohvitama minna ja mõned neist tähistasid tüdrukute õhtut ilmselt ,kui ma õigesti kuulsin.
Olin seal üksikus ruumis hoides kätega kintsudest kinni ja nuuksusin seal valust.
Tundsin end mahajäetuna ja abituna ,ning ilma telefonita tõenäoliselt lootusetuna.
Valudes , segaduses ja püsimatus olukorras mina ei teadnud mis saab. Aja möödudes ilmus ka õde platsi kes palus ,et ma ei karjuks nii kõvasti. Nõudsin valuvaigistit võimalikult kiiresti.
Sain pisikese tableti mida ma närida katki ei tohtinud. Muidugi eirasin seda ja kiirelt selle katki närisin. Hiljem naerugaasi saades süda pahaks minnes ja iiveldusega hingeldades olin ma siiski veel elus. Ei mäletanud seda millal arstid vahetusid ,kui järsku oli hoopis keegi teine ütlemas mulle : ,, Küll sa uuesti siia tuled.”
Sünnituse käigus räägib mulle ,et varsti on kõik ja kohe tuleb. Natuke veel ainult natuke.
Viimase hingetõmbega suutsin veel pingutada ja punnida. Hääletult saabus maailma poisiklutt ,kelle maailma pääsemiseks kulus 9 tundi. 8.57 Ajaks kägisedes toodi ta minu kõrvale …kogu see hetk muutus nagu ime väel unenäoks millest ma välja ei tule. Pisike poiss uurimas mind , mina uurimas teda. Oodates seda mil arst meid juhatas perepalatisse , mille vanaema meile oli muretsenud.
Kuid see palat oli vaid meile 2-hele rohkem.  Helistasin ja ütlesin ,et noh.. ma siis sünnitasin ära.
Selle peale öeldi , nii moodi? Lihtsalt kuidagi? 😀
Noh .. mitte päris lihtsalt aga siiski nii see aeg möödus.
Mees ,keda ma ootasin enda kõrvale toeks ilmus minu juurde palatisse lõuna paiku ja väidetavalt oli siis terve öö üleval olnud ja muretsenud ,ning arvuti mängu mänginud.
Ulatasin talle kaardi , kus on kirjas palju õnne , pisike jalajälg ja meie nimed.
Läbi lugedes küsib : ,,Sünnitasidki ära? …Kus siis laps on?”
Ütlesin ,et minu kõrval .. teki sisse mähitud ja väga pisike.
Uuris seda maailma mis tema ümber toimus.
Jäin siiski kahekesi lapsega ,kuniks tulid ema oma sõbrannaga meid vaatama ja rõõmustama.
Toodi palju mõmmisid talle ja vanaema tulekuga saime ka oma puhtad ja ilusad riided selga talle.
Terve palat täis lilli ja toredaid inimesi. Mina küürakana jalutamas ja proovimas sellel kilest voodil pikutada. Kallistamine oli raske sirgena. 😀
Ööseks jäin ma lapsega kahekesi ja magades kuulen ,et keegi nutab.
Vaatan enda ümber ringi ja kedagi ei ole.. ,,APPI mis ma küll teen , ta nutab.” Jalutasin korraks koridorile vaatama ,et ehk on keegi läheduses… mul oli totaalne šokk.. ma ei teadnud mis ma tegema pean. Kedagi ei olnud ja koridorid olid pimedad.
Läksin tagasi palatisse ja võtsin selle pisikese kuidagi enda juurde. Peale probleemi lahendamist jäi ka tema tagasi tudule ja mina sain rahuneda.

Järgmisel päeval käisid ka tema vanemad meid vaatamas ja õnne soovimas.
Kuid öösel olime me siiski kahekesi ,poiss keda ma vajasin ei saanud olla meiega haiglas kuna ta ei suutnud haigla lõhna ja õhkkonna tõttu seal viibida. Ma olin solvunud… ääretult.
Sina olid see ,kes soovis saada lapsevanemaks ,kuid nüüd tõukad mu eemale nagu kassipoja.
Koju naastes tegime pilte ja magamistuba mis oli nii üksluine , polnud haiglast kodu tulles enam tavaline magamistuba. Kokku oli pandud kena võrevoodi ja ümber voodi armsate piltidega pehmendused. Laulev mõmmidega karussell ,mille kinkis mulle parim sõbranna ja mis nii armas oli.

Nii minust saigi emme.
Ja mul läks kohanemisega aega nagu ka temal.
PILDID : 

Comments

comments

2 Replies to “Kuidas minust sai emme”

  1. Sul oli nii ilus ja vahetu emotsiooniga postitus. Soovin Sulle edu oma poja kasvatamisel!

  2. Aitäh! 🙂 Nüüd on nii uskumatu ajas tagasi vaadata ,et ta oli siis nii väike.
    Aeg läheb nii kiiresti ja praegu on ta rääkimine ikka nii kihvt. Naerame nii ,et pisarad voolavad. 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.