Mäletame sind alati. Armastusega sinu perekond

cat animated GIF

Kes veel ei teadnud siis ma olen ikka tegelikult põline Põlvakas. Meil kunagi kodus ühtki kassi ei olnud küll aga oli naabrimutil neid ikka kohe terve pesakond ,kes siis aeg-ajalt meie aia tagant mööda jalutasid. Minu vanaemale on jällegi alati meeldinud koerad sellised suured ja hundi laadsed. Kassid ei meeldinud talle juba ilmselgelt sellepärast ,et küll nad ajavad karvu ,lõhuvad kardinaid ja tapeete jne. Ühesõnaga kassi jutu võisid alati enda teada hoida. Minu suur rõõm oli siis ,kui ma sain oma parima sõbranna maale minna või talvisel ajal temale ööseks jääda. Tema kodus oli alati see vahva tegelane ,keda sai paitada ja samal ajal juttu ajada juhul ,kui kass sul nina alt sabaga ei vehkinud :D.
Üks minu ägedamaid ööbimisi sõbranna juures oli siis kui tal olid just linnas pesakond kiisupojasid.
Nagu karvapallid kõik niii armsad! Hommikul ärgates sõbranna juures tunnen ,et näos on midagi pehmet. Oi näed 2 kiisut otsustasid mulle näo peale magama heita mis siis ,et sina magad.
Peale ärkamist vurasid nad ruttu minekut ja üksteise otsast ronides teise toa poole.

Mina oma kassijutuga loomulikult alla ei andnud , ei meenugi kui vana ma olin aga mäletan ,et kultuurikeskuses oli siis heategevus üritus. Üritusel muidugi pakuti kõike , miskit tasuta ja midagi rahaliselt. Mina märkasin naist ,kes müüs kiisupoegi.. loomulikult mind ei huvitanud enam miski muu kui ainult need kiisud. Saaks veel ühe kaasa ka oleks tore. Rääkisin tädile ,et minul vanaema väga ei armasta kasse aga ma väga tahaksin. See tädi otsustas tulla õhtul minule kiisupoega tooma ja küsis minu aadressi. Auto maja taga seismas ja koer aias haukumas. Vanaema tormas välja ja mina ei tohtinud kaasa minna. Rääkisid nad 5 minutit ,kui lõpuks naisterahvas oma kassiga tagasi autosse istus ja nad ära sõitsid. Nutsin ja nutsin ,läksin oma tuppa ja ei tahtnud enam kellegiga rääkida.
,,No miks ei võiks meil toas olla üks kass.. ”,mõtlesin mina tol ajal.
Aja möödudes kassijutud jäid sinna paika ja käisin ainult parima sõbranna juures tema kiisusid paitamas. Paar aastat tagasi rääkis vanaema kuidas peale veebruari on terve pesakond metsalisi hoovimaja pööningule prusside vahele ennast seadnud.
Õnneks vanavanemad mul nii kalgid ka ei ole ,neile siiski meeldivad kassid ,kuid mitte toas.

Kohe kui jätkan pööningu kiisudest ,jätkub seik sellega ,kuidas minu õde meile kassi tuppa smuugeldas.
Teatavasti olid ju naabrimuttidel kasse palju ja temalgi oli siis paar kiisupoega ja nende ära andmisega on teatavasti suur probleem. Minu väike õde sattus olema just maja külje peal palli mängimas ,kui naabrimutt tasa sosistades üle aia temale lähemale kutsus. Põuest haaras mutt oma kiisupoja välja ,küsides siis tavapäraselt : ,,Tahad sa omale kiisut?” Mis sa ikka lapselt küsid ,kui sealt tuleb ilmselge JAA. Noh Naabrimutt teadis täpselt ,et meil pole kassid lubatud ja ütles ,et ikka salaja kassi tuppa viiks. Õde siis pistiski põue kiisu ja jalutas sellega majja. Tuppa jõudes pistis kiisu plagama ja ei olnud kuskil enam. Õde arvas ,et küllap ikka jooksis õue tagasi ja ei hakanudki vanaemale midagi pikemalt seletama.
Vanaema jalutas siis kööki ja otsustas kartuleid koorima hakata ,kui kuulis : ,,Näu.”
Mõttes endal : ,,Mis asi see on?”
Kuulis seda juba siis 2-3 korda vaikselt , mõtles küllap on sealt õuest kusagilt.
Näugumine ei lõppe ja vanaema esimene mõte on juba ,et nüüd olen küll vist lolliks minemas.
Jalutab häälele lähemale ja tunneb halba haisu. Kass oli kapi taha peitu pugenud.
Sai sealt kapi tagant kiisu välja aetud ja kiisu naabrimutile tagasi sokutatud.
Vanaemal muidugi nalja ,kui palju sellest ühest seigast mil ta oleks end juba hulluks pidanud.

Hoovimaja kassid aga kogunevad siiani sinna ,ilmselt on seal mingi hea aura. Koht kus viiakse alati süüa ja piima. Mida enam tahta!
Noh peale vanaema rääkimist ,et nemad seal on ühed metsikud ei neid sealt kätte saa.
Ega jama on neid sealt tõesti püüda ,kuna suur hunnik prusse ja tohutu hunnik heina ,ning muud kola takistab meie pääsu nendeni.
Otsustasime õega kahekesi siiski ühe susliku kinni püüda.
Õde lamas ühel pool prusse , mina teisel pool . 3 tunni möödudes otsustas pesakond prussidele otsa ronida ja sööma minna ,kui äkki hüppasin mina nagu karu käpad laiali saaki püüdma.
Kätte saades ühe kiisupoja tuli emakassilt ikka väga kurja häält. Mille peale me ruttu kiiruga tuppa läksime. Muidugi oli mul kahju… aga samas ma olin nii õnnelik ,et ühest metsikust kiisust saab kodukass ja seekord me ei ebaõnnestu. Vanaema ja vanaisa olid tol hetkel poodi sõitnud ja olid kindlad ,et ei neid me kätte ei saa. Koju jõudes kutsusin ma vanaema ülesse rõdu peale.
Rõdu oli meil selline kindlam koht , maast laeni aknad ja posu mänguasju kastides. Ühe mänguasja varju peitis end metsik kiisupoeg. Ütlesin vanaemale ,et näed nüüd on Dannul uus lemmik.
Mul laps muidugi ei andnud talle rahu ,ajas teda mööda tuba taga ,teine hirmunult jooksis ühe kapi alla ja teise voodi alla. Muidugi naeru ,kui palju ühest pisikesest karvapallist.
Minu jaoks ka nii harjumatu ,et keegi on sul nüüd veel ja magama minnes pead end suure teki hunniku alla mässima. Miks? Sest see suslik otsustas sind ikka näksida küll ninast, varbast ja sõkkuda sind olles su kõhu peal. Kord püüdis ta isegi jooksu panna aga unustas ära ,et välisukse taga on koheselt kuri ja paksuke Donna ,kes kassi nähes tegi suured silmad ja tahtis järgi joosta.
Kass kivistus koera nähes ja pistis magamistuppa jooksu.
Harjus ta meiega kiiresti ja nimeks panime Mirru. Kuna mul siis veel oma kodu ei olnud , pidi kass minuga kaasas rändama ja eks see oli tema jaoks päris tüütu. Alguses oli ta meiega minu kunagise poisi juures kelle vanematele väga see suslik ei meeldinud. Kirbuteema oli seal pidev jutt.
Vanaema lubas mul olla kassiga vaid ühes toas ja lõpuks läksime kassiga Tartusse minu ema juurde.
Ema võttis ta kiiresti omaks  , kuigi on temagi koera inimene.
Kiisu sai omale enda nurga , jooginõud ja ilusa kodu. Öösiti tramburaitas ringi ja sõkkus ema suurel kõhul 😀 mina ikka muigasin ja vaatasin millal ta norskamise lõpetab ja märkab ,et keegi tüütab .
Koolist koju tulles oli alati keegi ,kes trepist alla tulles kohe sind ukse ees ootas.
Metsikus jäi talle küll kahjuks alati külge. Küll ta lamas arvutil ,et sina sinna ei läheks. Tuli sulle seltsi siis kui sa olid haige. Kui sa arvasid ,et sa lähed üksinda vetsu siis nali küll! Tema tuli sinna sinuga kaasa ja ronis ühte korvi ja vaatas sulle otsa ,kuidas sina oma toimetusi teed.
Ajapikku tekkisid probleemid. Ussirohu pasta söötmine.. mis nii vastukarva oli. Apteegitoit oli ainus mis sobis. Just-just see kallim variant! Süstid ja operatsioon.
Nahkmööbli võisime heaga peast heita. Nimelt otsustasid ema ja isa ,et edasi ei saa.
Mirru lõhub mööblit ja nahkdiivanit me ei saa. Vanaema ei tahtnud kindlasti kassi.. . Endise poisiga ei olnud ma enam koos ,et päästa üks armas kiisu.
Peale operatsiooni mõned nädalad otsustati ,et kass tuleb viia varjupaika.
See oli kõige kurvem päev. Minu väike õde nuttis , dannu muidugi veel ei mõistnud tema olemasolu nii suuresti ,kuid ikka oli kahju.
Õnneks ei möödunud nädalat ,kui meie Mirru sai omale uue ja toreda pere.
Loodan ,et pere kelle juurde Mirru sai hoiavad ja armastavad teda samuti nagu meie õega.

Mälestused esimesest kiisust

Mäletame sind alati kõige truu sõbrana. 

Armastusega sinu perekond. 

Comments

comments

2 Replies to “Mäletame sind alati. Armastusega sinu perekond”

  1. Väga huvitav lugemine 😉 Meenutas enda lapsepõlve…

  2. Aitäh! 🙂
    Eks see lemmiklooma soov on kõikidel meil lapsepõlves. 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.