Mina ja mu 7 asja – EBA, nagu jalgpalli turniir

Siin ma nüüd olen, mitu kotti asju, lahtikäiv diivanvoodi, koos mini köögi ja avatud magamistoaga nurgake. Sättisin end maha siia ühetoalisesse kummalist viisi uude ”kodu”. 

Kuuled…?

Vaikus, üks imeline tunne.

Mida paremat veel hetkel soovida saaks.., mingit head jääkülma jäätist ja üks suur pudel veini oleks hea, või kõlaks liiga masendunult? 

Tegin mehele ka nii öelda ”live-i”, et kuidas siin korteris kõik välja näeb (ta ei ole seda kordagi näinud, ainult internetist).
Kuidas meil on üks väikene söögilaud, ahi kus head ja paremat valmistada, maast laeni aknad koos uhke ja hubase rõduga. Eelmise üürilise taime sain pealekauba 😀 ja noh üldse on täitsa vahva siin.

Ma ei ole enam lillade juustega, õrn toon on sees aga ei ole enam (õnneks), see juhtus tegelikult täiesti kogemata. Soovisin neid kollasest heledamaks aga ups, hoopis tellisin toonija mis polnud mõeldud üldse blondidele. Ikka juhtub 😀
Nüüd ma olen neid juukseid muud kui küürinud sellest värvist maha ja tundub, et saan lahti vaikselt.

EBA-st natuke.

Mul on kahju, et ma ei suutnud olla rohkem selle sees kui ma algselt olin. Nii palju muutusi tuli ja nii ta ka läks, mis siis ikka. Ma kogusin alla 80-ne hääle ja osad hääletajad (okei tol momendil pereliikmed) ei teadnud, et meili peab ka sisestama, seega eks jah ma ei teagi kes kuidas hääle viskas. Samas ma olen ka paganama tänulik, et viskas. Ma tean, et häälte lunimine on elu tüütu. Eriti kui keegi kirjutab postkasti, et:,, Hei! Ole hea viska mulle hääli, i so need that!”
Ma tean, paljud kipuvad kas ignoreerima või ütlevad okei. Kuid iseasi on see, kas nad reaalselt selle avavad, viitsivad süveneda. Ega kõik ju ei loegi blogisid, ei peagi, siin elus ongi kõike vist liiga palju mida korraga ära teha vaja on. 😀
Samas siit tuleb teine pool minust, kus ma tahaks lihtsalt kõiki kallistama minna, kes tõsiselt veidigi teavad minust midagi.
See loeb mulle pagana palju. Loomulikult mingit kohta siit ei tulnud aga ma ise ei uskunud sellesse nii palju, ei surunud seda promo nii julmalt läbi facebooki, ei kirjutanud vahepeal essugi ka siin ja ei lehvitanud kuskil postreid – olgem ausad, läks mul see kõik natuke metsa poole. Õnneks on aega mul maa ja ilm osaleda (….ja kui need üritused veel toimuvad siis elavad blogijad veel õnnelikult ja armastatult oma elu päevade lõpuni), 😀 see hüppas pähe lihtsalt.
Kahju oli muidugi näha seda, et kus oli teine ja kolmas koht, miks neid ei hõigatud. Ma vaatasin ja samal ajal jutustasin mehega, et:,,Mis seal toimub? Miks nad teist ja kolmandat kohta ei kutsu? Oot-oot see on küll mingi jama nüüd! Ainult esimesed kohad?” :O Nagu jalgpalli turniir, elasin nii kaasa. 😀 ( PS! Ma ei vaata üldse jalkat)

See oli jah hämming. Üritus ise paistis live-ist palju mõnusam jah v.a see aroonia* 😀 . Samas ma ei taha olla negatiivne, kuid ma elasin nii kaasa, et kui anti neid auhindu ja oli see selline kummaline tunne kuidagi ka nii läbi ekraani tunda, ma ei näinud seda tohutut rõõmu. Saadi esimene koht, auhind, õnnitlused ja siis oligi nagu neeh. Ma tundsin kuidagi nagu, et see ei muutnudki suurt kellegis midagi. Võimalik on loomulikult, et muutis ja tegi õnnelikuks aga vaadates läbi live-i oli see nii nukker. Et aa ma võitsin, kahju, aitäh.

Olgu mis ma häman, mis see ikka muudab, seal oli hullemaidki asju ja peaasi, et keegi nuttes auhinda ei võtnud ja Anu ei pannud kedagi kaklema 😀 seega win-win ?

Comments

comments

Leave a Reply