Minu printsist sai koolipoiss

Ma ei olegi kirja pannud ridu meie koolitee algusest. Üks põhjus on see, et olen ise pea laiali ringi jooksnud, ma olen tagasi ripsmepikenduste juures. Meie hommikud, päevad ja õhtud on tegevusterohkemad ja olgem ausad, eks ma pole osanud end viimasel ajal ka külma tuule ja viiruste eest kaitsta. Olen haige olnud ja ka hetkelgi valdab mind nohu ja köha, ning olen antibiootikumide kuuri tegemas. Aga hea küll, räägime siis koolist.

Enne kooli ma kooliasju otseselt ei muretsenudki teab mis vara. Miks?
Tuli välja, et pliiatsid peavad olema kolmnurksed ja täppidega, paberkaaned vastavalt mõõtudele, kui ostad ära kõik tarbed kooliks siis esimesel klassijuhataja tunnil tuleb uus info ja kogu nimekiri pööratakse peapeale. Ühesõnaga seda kõike öeldi mulle, et enamik kooliasju ei lähegi käiku ja sa kulutad suuri summasid tühja.

Praktiliselt 1-2 päeva enne kooli läksime ostsime ära koolikoti, pinali ja kõik.

1. klassi koolilapsele maksab vald ranitsatoetust 70 eurot. Mis on tegelikult üsna mõistlik summa, arvestades millised on koolikoti hinnad.

Koolitarbed aga saime hoopis kingituseks vanaemalt, kes nimekirja alusel käis kõikides poodides otsimas põhi tarbeid kooliks.
Seega meil jäi vaid soetada olulisemad asjad siis kui saime lisainfo koolist.


Koolimineku suhtes printsil suurt aimu polnud, et mida seal tehakse.
1. septembri aktusel said nad ilusad teklid ja aabitsad, ning hiljem märkasime, et klassijuhataja tunnis olid vahvad kollased koolikotid tooli seljal.

Talle esimene september väga meeldis, kuid nagu ikka kellaajad ja kokku lepitud sündmused on midagi mida ta oodata ei jaksa. Esmaseid pilte tehes tuli selline mossis näoilme ette, et pidime minema restorani ja miks me ei lähe juba.

Mina selgitamas, et kell ei ole veel nii palju.

Sättisin meile aja Baby Back restorani, rohkem nagu lapse pärast, sest seal on mängunurk ja toidud mida ta reaalselt sööb.
Ma pean puhtausalt tunnistama, et me läksime sinna kella 13:30-ks aga toidud saime kätte kusagil 16:00 ja see sama laud oli broneeritud järgmistele inimestele 17:00. Uskuge või mitte, aga laud oli mul broneeritud ja me lihtsalt jutustasime seal, ning laps hullas terve see aeg mängunurgas. Ma isegi ei tea mis oleks siis saanud, kui mängunurka ei oleks eksisteerinud. Toidud ise olid okeid, mitte kõigil meist. Õde oleks jäänud friikartulitest ilma, kuid läks üle küsima, ning mees ei saanud liha süüa, sest see oli toores. Prints, kes tellis omale pasta oli pärast mossis ja ütles, et tema ei tahtnud pastat, hoopis friikartuleid. Mossitas ta praktiliselt nii kaua, et meil kõigil sai söödud ja siis kui ta mõistis, et talle eraldi toitu ei tellita, hakkas ta seda lõpuks sööma. Õde ohverdas oma hiljem küsitud friikartulid ka talle.

Pean mainima, et eales ei ole Tartus seda restorani külastanud. Jah Pärnus ja Tallinnas, kuid me ei ole isegi 30 minutit mujal pidanud ootama. Rahvast oli, kuid päris täis ei olnud kohad, ühesõnaga see aeg, mis me ootasime oli ikka üdini pikk.

Hiljem kodus vaatasime kinke üle ja tahtsin näha printsi reaktsiooni, kui talle ei vaata vastu mänguasjad, vaid hoopis koolitarbed ja gloobus. Ütleme nii, et ta ei olnud ka väga pettunud aga ka mitte eriti rõõmus koolitarvikute üle. 😀  Samas pean mainima, et vot gloobus talle meeldis.

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.