Kui ma poetan pisara selle postituse kirjutamisel siis seekord on see andestatav

Olen olnud piinlikult palju eemal ja tunnistan seda.
Ehk on asi selles, et olen esile seadnud enda tervise. Tegelesin vahepeal enda isiklike probleemidega, ning mind piinas pidev kõhuvalu. Hiljem lisandus meeletu väsimus, valisin igal võimalikul momendil magamise. Lõpuks mõtlesin, et EI aitab mulle! Ma tahan teada mis mul viga on ja miks ma olen selline väsinud, ning pidevate kõhuvalude käes piinlev hädaline.
Läksin perearsti juurde ja kaebasin kõik oma maailma mured sinna, ning arst saatis mind analüüse tegema.
Hiljem selgus, et on võimalus neerukivide tekkele, ning vedeliku puudus. Ma joon vett, okei… mitte 2000L päevas, näiteks eile jõin 45% (925ml). Kõhuvalud on pigem seotud pisut stressiga, elumuutustega. Keha lihtsalt reageerib sedasi teisti. Väsimus aga seotud meeletult madala raua puudusega.
Praeguseks võin öelda, et joon rauasiirupit, ei ole meeldiv, aga samas pole ka nii kohutav, nagu need punased kanged kapslid mul kunagi olid. Probleemiga sai tegeletud, ning kõhuvalude osas kirjutati mingid tabletid, mida pean võtma. 
Kõikide nende tervise murede keskel lõin ka käega jalutamisele, sest lihtsalt nädal aega piinab kohutavalt ebameeldiv kõhuvalu mu igapäevast elu. 
Okei, ühesõnaga vahepeal siis olen ma olnud Põlvas ja siin Tartus, käisime sõbrannaga pilte tegemas.
Küsite, et kus need pildid on? Noh telefonis on, ootel. 
Lisaks käisin Põlvas, et külastada kodulinna kõige populaarsemat üritust, nagu Põlva päevad.
Ma pean tunnistama, et ma ei jõudnud tegelikult sinna.
Tähendab, nagu jõudsin ka aga noh nii reedel näiteks 2.00 hilja õhtul sõbrannaga randa lobisema ja tagasi tema juurde. Laupäeval siis koos lapsega tunde hiljem, sest olen lisaks kõigele muule hakanud ka veel unustama asju.
Esimene unustamine oli seotud käekotiga, mille sisetaskus kõik pangakaardid olid ja tepslis telefoni laadija ootas. Algul mõtlesin, et hea küll las nad siis olla, kuniks sain aru, et on ju ka pangakaardid on seal kotis. Okei, ikka vist on vaja. Nii ma siis ootasin sõbranna venda, et saaks korterist koti, ning minna põlva päevadele. Ei saanud samas ka kodust lahkuda, sest mu telefoni aku oli kõigest 4%, ning ostetud asenduslaadija vist ei sobi mu kapriissele telefonile. Ta laadis meeletult kaua, et saavutada 10%.
Me jõudsime siis tegelikult sinna põlva päevadele lapsega midagi õhtul poole viie paiku, ning võtsime midagi süüa ja siis jalutasime batuutide juurde. Batuutidel sai hüpata näiteks mingi 3 euri eest 15- minutit. Pärast seda läksime jätsi ostma ja siis jalutasime ranna poole. Sel aja hetkel tegelikult ei olnud seal kaubamaja juures muud midagi kui söögikohad, lava, ning batuudid. Rand oli küll rahvast puupüsti täis ja palju oli neid kes ujusid. Muide ujuti ka riietega. Ja siis vaatab sulle prints altkulmu otsa, et miks minaaa ei saaa?!  Kuigi õhtuks oli nohu tekkinud ka ilma suplemiseta. Lasin tal liiva peal trallida, sinna on tekkinud päris palju lastele mõeldud turnimisrorusid, ronimiseks mõeldud köisi, seikluspargi laadne liugu laskmise variant ja palju muudki. Kuigi rahvast oli palju siis lõpuks lihtsalt moodustati selline järjekord kõikjale, et kuumuse käes ei jaksa passidagi. Nii ma siis pakkusin välja variandi minna hoopis ülesse kultuurikeskuse juurde jälgima rammumehi, kes igast rehve ja muid raskeid esemeid liigutama peavad. Nad pidid olema tegelikult 16.00 – 20.00 seal, kuid meie jõudsime sinna natuke enne seitset ja siis tehti pilte, ning neil olid ka karikad juba kätte antud, öeldi vaid, et vastseliina laadal saab neid uuesti tulla vaatama ja oligi kogu lugu. Prints maruviha täis, sest mina olen paha ja ei tulnud temaga sinna varem kohale, et ta ei olegi saanud näha ja kuskil käija. Sõitsime veel natuke ringi autoga aga ega tol ajahetkel rohkem midagi ei olnudki, see oli selline pausi vahemik. Nii me siis läksime tagasi kodu, uks löödi pauguga nina all kinni ja kostma jäid kõrvu ainult kõige ebameeldivad sõnad. 
Arutasime vanaemaga ka tema käitumise üle, sest ta on muutunud palju probleemsemaks suvega, ning ei kuula enam kui tal palutakse/kästakse midagi teha. 
Korraks jäime laagrite jutu peale, kuid ta ei ole veel seitsmeseks saanud, ega sellises vanuses ka on päris väikesed laagrite jaoks. 
Kurvad uudised ka…

Nimelt meie vanavanemate juures oli saksalambakoer. Ütlengi oli, sest teda enam ei ole. Ta suri reede vastu laupäeva öösel, kuid enne tekkis tagumiste jalgadega halvatus, tal oli meeletult palju terviseprobleeme, ning see kõik oli talle piin. Laps nuttis ja ei saanud ka tol ööl magada. Päeval juba oli koer pikutanud ja otsa vaadanud kurvalt ega söönud midagi, jõi ainult lonks vett. Loomulikult ei olnud ta enam ka teab mis noor koer. Kuid ikkagi, alati külla minnes ta ju oli seal. Vanavanemad ütlesid, et ühtegi koera nad enam ei võta, et aitab küll. Lastel on muidugi seda väga raske taluda, ning seda ei me ei võta, ei öeldud talle. Lihtsalt nii valusal hetkel on parem lihtsalt vaikida, sest selline see elu kahjuks on.

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.