Šokolaaditort & MEIE


Kõige pealt soovin ma kõigile uuesti ,,Head Naistepäeva!


Mõtlesin pikalt millest ma selle päeva osas rääkima peaksin ja aus olla siis ma olin sõnatu. Alles peale kodu koristamist ja pikka mõtlemist jõudsin selleni, et peaksin rääkima meist.
Jah ma olen meie tutvumisest rääkinud teile aga kuidagi on jäänud ära raamatu vahepealsed lehed.
Öeldakse, et iga suhte algus on roosiline, lõpuks jõutakse ka okasteni aga proovitakse seda roosi pidevalt kasta. Lille nagu ka suhet ei tohi lasta närbuma minna.
Peaaegu, et 4 aastat on meie suhe kestnud. Minu ja tema jaoks on see number 4 tegelikult ka kõige pikem koos oldud aeg, loodetavasti tuleb sellele numbrile veel lisaks aastakümneid.
Meil on tekkinud omad rutiinid, arvamused, oskused ja me teame üksteise mõtteid. Olemegi kasvanud üheks südameks. Ilmselgelt kui elu annaks loa meil kahel unekotil magada poole päevani siis unest puudu ei jääks. Kohati õpetab ka elu, et mõningatel probleemidel või põhjustel on oma õppetund. Meie suhtes tegelikult ei leidu probleeme, kui just nõudepesemise karneval siia juurde lisada.  Jah abielust kui sellisest oleme me ka rääkinud. Paraku olen ma naine kes unistab suurelt, sest meil on ainult üks kord elada. Ehk selle taha see kõik jääb aga me oleme koos olenemata sellest, et see paber puudub, vähemasti nii kaua kui ma ükskord loobun unistusest saada uhkeid pulmi.
Peale pulmade on meil ühiseid unistusi veel, nagu nimelt omada päris oma kodu. Laste osas olen ma pigem tõrges, kuna meil on 5 aastane poiss kes kogu tähelepanu endale juhib. Olen aus, et ma tegelikult rohkem lapsi ei tahaks. Neid teemasid me oleme arutanud ja igal korral olen öelnud, et kui Dannu kasvab suuremaks olen ma nõus meile pigem võtma perre kodulooma. Kõlab ehk kohati jubedalt aga ma tunnen, et ma ei suuda seda 9 kuud uuesti korrata mille lõpuks on nii hirmus kole valu mis oli minu jaoks täielik šokk. Öeldakse, et kõik ununeb või lapsega koos viibides peale sündimist sa pühid selle sünnituse pildi just kui peast. Dannu sündis 2011 ja kahjuks sünnitust mäletan kui eilset päeva siiani detailide, ning valuga. Samas jällegi kes ütleb, et sul peab olema rohkem lapsi ja need mõtted lähevad peast. Olgem ausad tegelikult surutakse lapse saamist rohkem riigi poolt peale. Kas see naine ise ka tunneb, et ta soovib omale hetkel last/lapsi juurde kedagi tegelikult ei huvita. Lõpuks oled siiski sina kui ema kes on selle lapse jaoks maailm, mitte riik.
Läksingi ilmselt süngeks ära siinkohal. Ma olen väga õnnelik, et meil on selline poisiklutt kelle huumor on kirjeldamatu. Ta märkab pisiasju mida sina näiteks märgata ei oska. Avaldab sulle armastust koguaeg igas võtmes ja hoiab meid mõlemaid väga-väga. Ma ootan juba aega millal on ta suur mees, et vahest oodata temalt nõu või arvamust näiteks seoses suurte elukorraldustega mis just temaga seoses praegu on. Lasteaias on tal hetkel väga keerulised lood ja ilmselt see teeb meie kõigi elu natuke murelikuks. 

Räägin juurde parem selle kuidas mind eile üllatati! 💖
Kuna ma ei oodanud kohe hommikul voodisse kohvi, kooki ja roose. Teadsin ainult, et mees tuleb kusagil 10.00 korraks koju pausile ja 14.30 on tööpäeva lõpp. Olenemata sellest, et tal oli hirmus kiire kella 10.00-i paiku sain ma omale kohvi ja hommikusöögi mis oli väga hea. Tegelikult ma olin hommikul ise pisut pahur, sest me pole saanud auto akut ära vahetada ja siis kui on -1/2 kraadi külma ta lihtsalt ei käivitu ilma pisut elektrit saamata. Niisiis me panime riidesse ja jalutasime lasteaia poole lapsega. Eks auto teeb ka inimesed laisaks, sest lasteaed pole üldse kaugel meie kodust aga lihtsalt mugavus on minna kiirelt ja ruttu uksest-ukseni ja kodu tagasi. Arvestades ka seda, et meie peame nii või naa minema viimaseks minutiks ( et teisi lapsi riietumas eesruumis ei oleks), seda enam on vaja kiirustada hommikust sööma. Kui mees kodu tuli siis mingil ajavahemikul läks ta poodi. Mingit saladust tegelikult ei olnud, et ma poleks seda teadnud. Poes olles küsis isegi mida ma eelistaksin 😊, mulle meeldib väga kui küsitakse, sest pärast on ju ka kurb kui ühele ei maitse näiteks martsipan ja teisele sefiir. Valisime läbi telefoni šokolaadikoogi ja siis kukkusin telefoni otsas ütlema juurde mingeid vaja minevaid kodutarbeid ja külmkapi kraami. Mees ütles vaid, et:,, Ei ei, mitte praegu.”
Noh siis lõpetasime kõne ja ukse taga ta oligi mul suure šokolaaditordi ja pikkade roosidega.
Ma ausalt tegelikult seekord lilli ei osanud oodata aga need on tõesti väga ilusad ja meeletult pikad.
Muidugi ma ei saa mitte ära kiita seda meeletut jooksmist ja käimist poe ja lasteaia vahet tema poolt.
Pärast seda tormas ta lasteaeda lapse järele, ning taaskord üllatus mulle kui poiss roosiõis näpus sisse astus uksest. Muidugi natuke läks sassi, et naistepäevast sai emadepäev aga ta hiljem ütles:,, Aga sa oled ju ema ja naised on ju emad.” Tegelikult täitsa õigesti ütles! Muidugi rääkisin, et on naisi kes veel ei ole ema ja siis ongi selline päev nagu naistepäev. Mees tormas kohe uue tiiruga poodi süüa ostma, ning siis neid hädavajalikke kodutarbeid soetama. Peale kõike oli ta täitsa väsinud ja pisut tukastas meie kõrval aga kõigest olenemata tegi minu jaoks päeva eriliseks.
Me ei olegi teinud plaane, et pidi kuhugi selle päeva puhul minema. Mulle sobis täpselt selline variant sellest päevast. 💓

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.