Tagasi vanemate juurde elama, olles 23 a.

Tagasi vanemate juurde.  Öeldakse, et midagi sellist juhtub elus maru harva. Noh, et minnakse pesasse, kust tegelikult juba välja lennati. Seal samas kui on selleks õiged ja sihikindlad põhjused, arvan mina, et miks mitte.
Tartus elasin ma, võiks öelda küll, et 5-aastat tagasi või ehk midagi umbes nii. Tol ajal oli mul oma tuba, vaatas vastu uhke kollane koolilaud, kapp ja puidust voodi komplekt. Üldiselt oli tuba roosa. Roosaks sai ta vist tol ajal, sest oli mõeldud tüdrukute toaks, ning jagamiseks õega. Õde oli üsna pisike, seega ta ikka magas oma voodiga ema ja isa juures. Mingil ajahetkel sättisime õe-ga voodid ühte tuppa ja proovisime sõjakirved ära peita, et ühes toas elatud saaksime. Kõlab hirmsalt 😀 . Kuid meil on noh nii 10 a. vahet, seega see oli üsna arusaadav, õed on sõjakad.

Tehtud aastaid tagasi Põlvas ( Õde ja Mina)

Praeguseks on see rohkem selline külaliste tuba olnud ja nüüd on täitsa kummaline olla tagasi ‘omas’ vanas toas. Palju on ka ajaga muutunud, ei ole enam ammu seal neid kollaseid toone. Roosat on aga lisandunud on tapeet, selline natuke vintage.  Muidu on seal diivan, selline lahtikäiv ja triiklauake. 

Eks me ikka mõtleme selle uue elukorralduse peale, sest kaks perekonda elavad ju siiski ühe katuse all, ning kuidas me saaksime rõõmsalt oldud, et üksteist maha ei lööks *sõnadega. Ütleme sedasi, et tegelikult kuna meie oleme Raikoga selle aja sees nii meeletult kolinud ja uusi elukorraldusi läbinud, ei tea kas nüüd olla sellest väga närvis. Üks asi on see, et kolid uude linna aga teine on see, et kas seal uues linnas on sul tuttavaid või perekonnaliikmeid. Tartus pole midagi võõrast, ning see nagu ongi üks osa kolimisest, mis teeb natuke lihtsamaks meile sisse elamist. Lisaks ütleme nii, et meil on ideid mida me saame arutleda ka perekonnaliikmetega, meie mõtted ühtivad ja kui on midagi mis pole ehk päris sama arvamusega siis me ikkagi arutleme neid teemasid.

Kas nüüd sellest, et meie elu niivõrd tagasi kerib *just kui*, mõjutab meie suhteid ja arvamusi, kui läbipõrunud iseseisvust? Ma ei ütleks nii koledasti, kuna see otsus sai meil tehtud perekonnaliikmetega ja nemad arvasid, et see on ka parim otsus meile, tulla just tagasi kodu ja praegu. See on oluline, et astuda samm edasi, mitte tagasi. Kes muidugi nii arvab, siis ehk mida enam ja rohkem lugeda siit, on aru saada, et tegelikult hiljem järeldusi tehes, ma olen kindel selles otsuses ja tean, et iga teine teeks täpselt sama moodi. 

Muutunud oleme me kõik ajaga, igasugu iseärasusi ja veidraid käitumismustreid või rutiine on ma arvan igal ühel. Seal samas on hea, et naaseme mingisugusesse uude rütmi sisse, ning siis prooviksin ka veidi tervislikuma elukvaliteedi peale üle liikuda.

Mina koos pojaga Põlvas

Vaatan seda pilti ja imestan, et ma tollal pidasin end paksuks. 😀 SHAME ON ME!

Comments

comments

2 Replies to “Tagasi vanemate juurde elama, olles 23 a.”

    1. Aitäh! Hea meel, et meeldib! 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.