,,Millal tagasi kodu?” – mõtlen ma siiani, kuid nüüd elangi ju Tartus

Oleme nüüd, võiks öelda julgemalt, sisse elanud siia Tartusse.  Imelik on olla, selles mõttes, et harjumine võtab aega.

Ütlen ausalt, et kolimine on hirmus teema. Kui arvad, et ei ole midagi korteris asju, mida kuhugi viia, siis arva ühe korra veel.
Kuna me algselt eeldasime, et hoiaksime kõik mööbli alles mis meil korteris oli siis suutsid mind nii mõnedki ümber veenda, et sellel ei ole mõttet. Lihtsalt viia mööbel kuhugi mitmeks aastaks seisma või veel enam hoida kusagil ruumis, ning aeg-ajalt käija seda ruumi kütmas. Kuna mööblit meil ikkagi oli korteris, siis näiteks minu enda kõige lemmikum diivan leidis uue kodu Viljandis, ühe toreda püsikliendi juures. Kui diivan üle antud sai, jah ma poetasin paar pisarat ka, noh nii vaikselt. Mees muidugi muigas, sest tema arust oli see totter ja egas diivan mõni elusolend ole. Ma arvan, et mu mõtted ei olnud ainult selle diivani ümber, kogu see kolimine, mis hakkas kuidagi järsku ja kiirelt pihta, tõi minu emotsioonid esile.

,,Elu on selline.” – ütleb mul laps vahest.

Mida me siis viisime Põlvasse oli selline igapäeva kraam, no ja lisaks ikka meie suur voodi ja printsi voodi. Tartus on juba voodi olemas ja emale ikka meeldib ka hele toon, nagu minule. Külmkapp ja mikrolaineahi, ning kohvilaud leidsid tee täpselt sinna, kus neid kõige rohkem oli tarvis ja mul on täitsa hea meel selle üle. Liugustega kapi jätsime me korterisse sisse ja uus üüriline soovis seda endale samuti. Ainsad sellised ‘suured’ asjad, mis meile jäid, oli telekas ja kummut.  Telekas on mehe kõige lemmikum ja elu tähtsaim ost, ilmselt, ma nüüd ei ütle, et mulle ei meeldi. Ma olen täpselt sama häppi,nagu temagi. Ja oeh kui palju riideid!
Kui on vaja midagi selga otsida, siis ei ole nagu üldse valikuid aga kui on vaja kappi korrastada või kolida, siis küll liig mis liig.
Vahepeal, kui oli vaja Telia lepingut lõpetada, pidime külastama viimast korda enda, nimetagem siis ‘eks’ korterit. Ei meenugi kas aasta või vähem aega tagasi, igatahes kirjutasin ma blogis postituse, ”elu ilma wifita”.  Telial midagi muutus ja lisati meie korterisse veel juhtmeid, veel rohkem kaste ja veel rohkem arusaamatuid jubinaid. Mida mina ei osanud aga küsida, oli see, et kas ära kolides on tarvis mul nendest uutest kastidest midagi ka vaja lepingu lõpetades ära viia. Need härrad, kes paigaldasid, väitsid mulle suusõnaliselt, et uus süsteem on kortermajade jaoks vajalik ja see peabki seal olema. Sain aru, et polegi nagu tarvis ja sinna see teema jäi. Nüüd kerides aja siia ja olles Telias kohapeal, tuli välja, et ühte kasti siiski on tarvis veel. Paraku olime me juba reaalselt asjadega ära kolinud ja võtmedki üle ulatanud, seega tähendas ainult see seda, et me pidime võtma ühendust uue üürilisega ja paluma veel viimast korda meid ‘eks’ korterisse, et kangutada see kast Telia meestele. Muidu maksame me igakuiselt edasi Telia kuumaksu, ning uus üüriline ei saavat nagunii seda sama kasti kasutada.
Õnneks üüriline, kes meie ‘eks’ korteris nüüd elab, on jällegi minu armas klient. Ja me saime selle kasti kenasti ära viidud Teliasse.

Viimast korda nägime korterit ja

ütlesin mehele:,, Noh, kas nüüd oled juba aru saanud, et tagasiteed enam ei ole?”
Mees ütles vaid:,, Mis seal ikka!”
😀

Rääkisin kolimise postituse all, et Tartu ‘tagasi vanemate juurde‘ kolimine oli üks põhjustest, et koguda raha ja omada tulevikus enda isiklik kodu.

Siit aga ka ütlus, et :,,Unistama peabki suurelt – see on elu mõte.”

Iga asi võtab küll aega, kuid me ei ole allaandjad!

Comments

comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.